Üks tavaline perekond. Isa-ema, tudengist poeg ja gümnasistist tütar. Pereisa Leo on tuntud arhitekt, kes hiilgeaegadel on pälvinud auhindu oma projekteeritud elamukomplekside eest. Nüüd kavandab ta peamiselt parklaid. Konflikt puhkeb, kui ühe Leo karjääris olulisima, kuid tänaseks amortiseerunud hoone elanikud nõuavad selle lammutamist. Samal ajal on “amortiseerumas” ka tema lähisuhted ja lähenemas lammutamisele kakskümmend viis aastat püsinud abielu.

Kuidas olla õnnelik, omada Kodu ja elada täisväärtuslikku (pere)elu? Tegelaste loomus ja kiiresti muutuv maailm püstitavad neile sel teel keerulisi takistusi. Millistest ideaalidest tasub kinni hoida ja kuidas tulla toime kaotustega?

David Greig (1969) on kuulus Šoti näitekirjanik ja lavastaja, kelle teoseid on lavale toodud üle maailma.

“Ma alustan eeldusest, et maailm on tume ja keeruline paik ning ma annan kaalu neile asjadele, mis meid lahutavad. Öeldakse, et mu näidendid käsitlevad inimesi, kes ei suuda suhelda, aga minu jaoks on need pigem lood sellest, kuidas inimesed suudavad suhelda hoolimata võimatutest erinevustest ja takistustest.”
David Greig

Võimas valitseja ja väepealik Julius Caesar on sõjaretkel Egiptusesse, kohtub seal 19-aastase Kleopatraga ning armub. Kleopatra, kes soovib saada Egiptuse valitsejaks, otsustab tema maad vallutama tulnud vaenlase võrgutada ja pääseda Caesari toel troonile. Plaan on täiuslik, aga seal on üks saatuslik viga: ta pole arvestanud armumisega. Keset sõda, intriige ja kaost puhkeb Kleopatra ja Caesari vahel armastus.

Georg Friedrich Händeli 1724. aastal Londonis esietendunud ooperit „Julius Caesar“ peetakse barokkooperi pärliks, mis on vastu pidanud ajaproovile ning jõuab tänapäeval tihti maailma suurte ooperimajade lavadele. Vanemuises esietendub „Julius Caesar“ esmakordselt.

Händeli ajastu oli ooperis kastraatide kuldajastu. Ka „Julius Caesaris“ on palju kastraatidele mõeldud rolle. Neid rolle saavad täna laulda kas kontratenorid või naishääled. Esimest korda Eesti muusikateatri ajaloos laulavad peaosi kolm eesti kontratenorit: Martin Karu, Ivo Posti ning Ka Bo Chan, kes on Eestis elanud juba 30 aastat. Teine koosseis on puhtalt naisosatäitjatega, kus kontratenorite asemel rollides Sandra Laagus, Annaliisa Pillak ja Karis Trass Rahvusooperist Estonia. See võiks ideaalis olla täiesti teistsugune ooperikogemus.

— muusikajuht ja peadirigent Risto Joost

„Vihm detsembris“ on inspireeritud Frédéric Chopini eluloost ning kujutab Chopini traagilist armastuslugu tunnustatud prantsuse naiskirjaniku George Sandiga, kellele meespseudonüüm oli ainus võimalus, et 19. sajandi prantsuse kirjandusmaailmas läbi lüüa.

Chopini elukäiku vormisid kõige enam tema karjäär ja jäägitu pühendumine muusikale, samuti haigus, mis heliloojat hilisemas elus vaevas. Nende fragmentide taustal joonistub põhilise, ikka ja jälle korduva teemana välja tema romantiline suhe George Sandiga.

Endine Hamburgi Balletiteatri tantsija Kristina Paulin on noore koreograafina jõudnud kanda kinnitada nii Saksamaa teatrites kui ka Kasahstanis, Slovakkias, Ühendkuningriigis ja Itaalias. Oma loomingus ammutab ta inspiratsiooni kirjandusklassikast, biograafiatest, kujutavast kunstist ja mütoloogiast. Paulini „Vihm detsembris“ sai esiettekande 2022. aastal kolmeosalise balletiõhtu „3x Chopin“ raames Salzburgi Riigiteatris balletijuht Reginaldo Oliveira all. Vanemuise teatris esietenduvas lavastuses toob Paulin värskelt loodud teises vaatuses kõrgendatud tähelepanu alla ka Chopini sisemaailma.

Leian, et kõik Chopini muusikateosed on isiklikud, õrnad ja haprad. Tema muusikat kuulates võib tunnetada tema hinge kohalolu, ta pühendas kogu oma elu oma kunstile.

– Kristina Paulin, lavastaja ja koreograaf

Poola ühe huvitavama dramaturgi Janusz Glowacki (1938–2017) näitemäng esitab võimaliku versiooni sellest, mis juhtus Tšehhovi kolme õega pärast seda, kui nad olid lõpuks Moskvasse jõudnud.

See Moskva pole aga enam Tšehhovi-aegne unistuste paik, vaid 1990ndate varakapitalismi tõmblustes vaevlev Venemaa metropol, kus eluvõõrad intelligendid seisavad vastamisi nahaalsete ärikate ja sulidega. Uue tõotatud maana kerkib nüüd Moskva asemel silme ette hoopis Hollywoodi filmitööstus, kuhu pääsemiseks näibki avanevat soodne võimalus. Absurdi ja groteski kalduv must komöödia räägib avaramas mõttes inimestest, kes ei suuda endale tunnistada, et nad elavad sootsiumis, mille aeg on lootusetult möödas.

Näidendi toob lavale ukraina tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog Stanislav Moissejev, kes mitmeid aastaid töötas Kiievi Ivan Franko nimelise Rahvusteatri kunstilise juhina.

Klassik Vilde viimane, vaieldamatult seni „Tabamata ime” ja „Pisuhänna” varju jäänud näidend, mis mitmete kriitikute ja ka autori enda poolt on arvatud Vilde teoste paremikku.

1917. aastal valminud „Side” kujutab endast klassikalises vormis esitatud põlvkondade konflikti, milles põrkuvad erinevad nägemused ärieetikast. Raamatukaupmees Hans Ilvese alluvuses töötav poeg Voldemar Ilves tõstab protesti isa eetiliselt kaheldavate põhimõtete vastu ja otsustab avada oma raamatupoe. Isa ja poja konkurentsisõjale elab kaasa kogu linn. Veelgi keerulisemaks muudavad olukorra kaks Voldemari südame võitmise nimel võistlevat daami. Äärmuseni kohunud pinge leiab piisavalt üllatava lõpplahenduse.

2023. aasta kevadel Vilde „Pisuhänna” omakirjutatud nn järelloo „Pisuhänd 2” lavale toonud Tiit Palu jätkab seega Vilde lainel. Seekord on tegelased ja sündmused siiski läbinisti Vilde looming.

Aastal 1899 algava ja läbi kuuekümne aasta kulgeva näidendi keskmes on Merzide perekonna kodu Viini kesklinnas Leopoldstadtis, mis 20. sajandi alguses oli rahvarohke juutide linnaosa. Näidend jälgib suurearvulise ja jõuka Merzide perekonna saatust läbi sõja, revolutsiooni, vaesumise, natsismi tõusu ja holokausti. See on panoraamne ajalooline draama, kus põimuvad inimsaatused, kired, armastus ja traagika.

Kaasaegse näitekirjanduse elava klassiku Tom Stoppardi uusim näidend on pooleldi autobiograafiline. Näidend esietendus 2020. aastal Londoni West Endis, 2022. aasta sügisel jõudis „Leopoldstadt“ lavale ka Broadwayl.