Kaks küpses keskeas meesnäitlejat plaanivad üle pikema aja üht oma leivanumbrit uuesti esitada. Nad on aastaid oma sketšidega vaimustanud publikut, kes pole osanud aimatagi, et lava taga on nende lemmikute suhted olnud täis pingeid, süüdistusi ja rivaalitsemist.
On see naljakas? Traagiline? Inimlik?
Tuntud ameerika dramaturgi Neil Simoni särava dialoogiga näidend tegeleb teatrilegendidega, olles ka ise muutunud teatrilegendiks. 1972. aastal kirjutatud näidend jõudis kümme aastat hiljem ülimenukalt ka Eesti lavale, kus Jüri Järveti vastasmängijaiks olid vaheldumisi Eino Baskin ja Aarne Üksküla, kes aastaid hiljem mängisid omakorda lavapartneritena sama lugu uuesti. Sõna „päikesepoiss” aga kodunes kiiresti ka eesti keeles.
Pole siis ime, et veidike siiski pelgasin Vanemuise uuslavastust, aga õige veidikene. “Päikesepoiste” õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on mõistagi õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes ju aastakümneid koduteatris koos mänginud. Seda kinnitab valik ilmekaid fotosid Sven Karja koostatud kavalehel. See lavatandem tegi juba ette ootusärevaks ja lootusrikkaks. Seejuures ei ole “Päikesepoisid” päris isemängiv komöödia (kas sihukesi üldse ongi?!), vaid vajab ikka lavastamist ka. Esietendus tõestas, et Robert Annuse lavastus elab ja hingab. Paar mikroetteheidet võib siin-seal teha, aga see pole määrav. Pealegi on esietendus alles algus – komöödia areneb ainult koos publikuga.
Neil Simoni intelligentses näidendis on naljakam ja nukram hoovus targas tasakaalus. Ses loos kahest vanast näitlejast mõtestatakse elukutse vastakat olemust, rutiini ja väsimist, vananemist ja üksildust, seda, mis jääb tema majesteet komödiandi (hinge)elus kulisside taha.
Kahe põhjalikult tülli läinud päikesepoisi taaskutsumine tele-show‘sse on onu Willie vennapoja ja teatriagendi Ben Silvermani hool ja missioon. Veiko Porkaneni tegelaskuju on vallatult ajastuliseks disainitud, teisenenud ka seespidiselt. Mulle näis, et Beni olek, eriti kõnemaneer, matkib tsipake lavastaja Annust. Silvermani roll võib näida tänamatu, aga on tänuväärne, vaatleva partnerluse hea proovikivi, komöödiatunnetuse koolitus.
Võrdlemise lõksu vältida püüdes poetan ikkagi väite: Hannes Kaljujärve Willie Clark on Järvetist kaunikesti erinev. Muuseas, ei usukski, et Järvet oli seda rolli mängides noorem kui Kaljujärv praegu – ju mõjus Järvet iseendast vanemana. Kaljujärv kasutab tumedamat sarmi, mis esmapilgul näib isegi veidi ootamatu, seejuures on tüüpiline humoristi sünkjas olek. Sellel Williel on tõesti võrdlemisi sant iseloom. Kõige klaarimalt avaldub see pärast südameatakki, kui Willie räägib Aliga manipuleerimiseks haleda vanainimesehäälega. Eks on seegi ju roll, artistiveri vemmeldab. Willie pujääniloomus, jonnakus ja trots on ajas kasvanud, ta tammub töötuse ja üksinduse suletud ringis. Willie kuulutab Ali kohta: “Talle kui näitlejale ei saanud keegi lähedale, aga talle kui inimesele ei tahtnud keegi lähedale minna.” Objektiivselt sobiks see pigem Willie enda kirjeldamiseks, sest ta ei tee suhtlemist endaga kergeks.
Komöödia pärisalguseks kujunes esietendusel Aivar Tomminga Al Lewise ilmumine ukselävele: ainuüksi tema väärikas, natuke hirmunud hoiak ja suured küsivad silmad ajasid saali rõõmsalt, heasoovlikult naerma. Al Lewise olemuses on südamlikkust, sõbralikkust, helgust. Päikesepoiste taaskohtumises, Willie järeleandmatuses jõuab pärale nukker arusaam, kui palju aastaid on raisatud mõttetule vimmakiskumisele.
“Komöödiataeva kaks päikest, mis säravad kui üks!” kuulutab hiljem diktor telestuudios. Lavastuse kõige täpsem, viimistletum osa ongi kahe elupõlise lavapartneri taaskohtumine, milles on igal sammul tunda ühine minevik. Ei mingit kahtlust, et need kaks meest on nelikümmend kolm aastat koos mänginud. Muide, see fakt kattub Kaljujärve ja Tomminga näitlejastaažiga Vanemuises (laval on nad olnud hooajast 1978/1979). Koomilisi kontraste loob suhtlemisel erisugune temperament: Willie on keevalisem ja kärsitum, Al pikaldasem ja mõtlikum.
Liina Tepandi kujunduses on Willie territoorium ehk vanaldane hotellituba kenakesti ülekuhjatud ja laokil. Ainus tõrvatilgake: kui istuda saalis äärepool, ei näe telestuudiot tervikuna, külgseinad segavad. “Päikesepoiste” lavastajate meelest ajast aega problemaatiliseks ehk vähenaljakaks peetud sketši “Doktor kutsub teid kohe!” mängitakse uljalt ja vilunult, kärme tempoga. Tibake riskantselt mõjub vinjett medõega, seegi lahendus võiks olla džentelmenlikum, maitsekam.
Seevastu vaimustab Marika Barabanštšikova osalahendus Willie põetaja miss O’Neillina. Veel kord teen seda va võrdlemise pattu: loomulikult on elavalt meeles Anne Paluveri isikupärane, pisut ehk eneseparoodiline kõnemaneer, tema viimne kui intonatsioon. Paluveri põetajarolli tegi koomiliseks huumorimeele puudumine, kuigi tegelane ise toonitas surmtõsiselt: ma olen tuntud oma hea huumorimeele poolest. Barabanštšikova loob täiesti vastandliku natuuri, elurõõmsa ja naeruse. Tema nakatavad naerusoolod helisevad kui muusika. Põetaja partnerluses patsiendiga on varuks muhedaid nüansikesi. Huvitav on tabada Kaljujärve Willie vaikset mahenemist ja muutumist, seda ka olulises dialoogis Beniga. Kohtumine Aliga keerab peale veel ühe komöödiavindi, aga ei haju minoorsem alatoon.
Esietendusel oli suurepärane moment viimases stseenis, kui Willie ja Al äkki laulval toonil pillutasid lühirepliike oma kunagisest sketšist “Kasu ja kahju”: vastastikune nõtke spontaansus suutis hetkega edasi anda kogu nende lavalise suhtlemise olemuse, laitmatu partneritunnetuse, näitleja erksa mälu. Publik tabas selle hetke võlu silmapilkselt. Saalis võis kuulda just seda sundimatut ja heatahtlikku naeru, mida igatses kuulda Eino Baskin.
“Päikesepoiste” finaal on meeleolukas, Arno Tamme muusikaline kujundus stiilne. Margus Vaiguri rõõmsas ja nostalgilises valguskujunduses tantsisklevad veel kord kaks kollast valguslaiku – komöödiataeva kaks päikest, mis sulanduvad üheks. Lavastuse lõpetab stoppkaader otsekui vanast idüllilisest komöödiafilmist: publik näeb kahe härrasmehe kohtumist. See hetk mõjub komöödia kvintessentsina. See on just see viivuke, mil publik aplodeerib tänumeeles, aimamata, mis võib toimuda komödiantide hinges, teatrikunsti olevikuline rõõmuhetk, kui tahes üürike, aga tulvil tänulikkust.
Nagu Karl Ristikivi luuletuses: “Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama.”
