VABU KOHTI: 0
Mis: Piirissaare külastus
Millal: – R 11.08.2023 – 7:00 (väljasõiduaeg)
Päeva (sõidu) pikkus: 07:00- u. 17:00 (Võrust-Võruni)
Bussi väljumine: 22.09.2023 – 07:00 (Võrust – Vilja-Vabaduse nurgalt-Vana Selveri parkla) ja kokkuleppeliselt kesklinnas (Seminari väljaku bussipeatus)
SPA külastusaeg: 3h.
Eelregistreerimine: 5230808 (SMS) ja osale@vorumaa.eu
Piirissaar (Borka, vene keeles Пийриссаар, Пийрисар, Желачек (Želatšek), Межа (Meža), Порка (Porka), saksa keeles Porka) on saar Tartu maakonnas Peipsi järve ja Lämmijärve piiril, 15 km Emajõe suudmest kagus.
Saare pindala on 7,5 km²,[1] millega see on suuruselt 12. saar Eestis. See on Peipsi järve suurim saar.
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal oli saarel omaette omavalitsusüksus Piirissaare vald. Pärast haldusreformi kuulub saar Tartu valla koosseisu.
Peamised tegevusalad on kalapüük ja sibulakasvatus.
Arhitektuurilistest vaatamisväärsustest asub saarel Piirissaare Peeter-Pauli kirik Tooni külas. Kuni 2016. aasta põlenguni asus Saare külas Piirissaare vanausuliste palvemaja.
Saare keskel saart põhja-lõunasuunaliselt läbiva kanali ääres asub Piirissaare sadam. Saarel on laevaühendus Laaksaare ja Tartuga.
Keskajast kuni Tartu rahuni oli saar jaotatud Liivimaa ja Venemaa vahel.
Tänapäeval on saarel kolm küla: Piiri, Saare ja Tooni, neist viimane oli Piirissaare valla keskus. Külad paiknevad saare kirdeosas madalatel liivakühmudel.
Piirissaarel elas 1920. aastal umbes 700 inimest. 2006. aastal oli elanike arv 86. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on saarel 53 püsielanikku. Tänapäevalgi on suurem osa saare elanikest vanausulised.
Esimesed märkmed saare kohta pärinevad 1370. aasta Pihkva kroonikast, kus räägitakse tülist sakslaste ja pihkvalaste vahel Želatšeki saare pärast. Varasematel aegadel on saart tuntudki tema külade nime järgi (Porka, Želatšek). 1503. ja 1509. aasta rahulepingutes mainitakse Piirissaart Klitsaarena. 1582. ja 1601. aasta Poola revisjonidokumentides on kasutusel saare nimed Solsar ja Selsar. 18. sajandist on saare ametlik nimi Piirissaar.
Tõenäoliselt tekkis saarele püsiasustus Põhjasõja järel, mil sinna asusid Venemaalt kirikureformi eest põgenenud vanausulised ning sõjaväeteenistusest kõrvale hoidvad noormehed.[viide?] Eestlased olid saarele asunud juba 13. sajandil ning tulid valdavas osas arvatavasti Pedaspäält ja Meerapalust.
1820ndatest pärit andmete järgi elas Kastre mõisa alla kuuluval saarel 149 päristalupoega ja 162 vabatalupoega.
1907. aastal elas saarel 2000 elanikku. 1930. aastal kirjutas ajaleht: “Selleks et pääseda saarele, on vaja istuda Tartus laevale, sõita mööda Emajõge 40 km ja mööda Peipsi järve 20 km. Kuna ühtegi sadamat seal ei ole, siis tuleb laevale 2–3 km vastu suur lodi. Saarel elab 1500 hinge, sellest kolmandiku moodustavad eestlased.”
Aastatel 1929–1970 tegutses saarel Piirissaare kool.
Saar ja selle elanikud said kõvasti kannatada 1944. aasta veebruaris toimunud Teise maailmasõja lahingutes, mil sakslased korraldasid saarele kahe nädala jooksul ligi 500 õhurünnakut, pommitades saare hõivanud Nõukogude armee 128. laskurdiviisi positsioone.
Piirissaarel on toimunud mitmeid tõsiseid põlenguid, tihti on ühes põlengus hävinud mitu ligidal asuvat puuhoonet. 2016. aastal põles Saare külas maha mitu hoonet, teiste seas ka Piirissaare vanausuliste palvemaja.
NB! Kohti jätkub ainult kiirematele, kuna kohtade arv om piiratud!
